Eesti leiva päev ja sügislaat

18.septembril, ühel ilusal pühapäeval hommikul suundusime Eesti Vabaõhumuuseumisse Eesti leiva päeva ja sügislaadale. Fotoaparaat oli kaasas ning tuju hea. Pean tunnistama, et mina ei ole kunagi varem käinud Vabaõhumuuseumis, ainult mööda sõitnud kordi ja kordi. Fotograaf aga olevat mitmeid kordi käinud. Siiski, mina ei osanud oodatagi, et seal nii lahe on. Tõsiselt, mul oli tunne, et ma ei ole linnas, vaid kuskil kaugel maasektoris. Kogemus oli nii ehe, rahvast oli omajagu, kuid ometigi tundus kõik nii rahulik.

Ei teadnudki, kust alustada, niisiis läksime otse, kus oli palju toredaid talutoodete müüjaid. Müüdi aiasaaduseid, lihatooteid, erinevaid käsitööõllesid, -kalja, -siidreid ja -mahlu, ehteid ning riideid. Ostsime endalegi head ja paremat mekkimiseks. Sussid ostsin ka! Lisaks potilaadal sai osta potte, tasse ja muid nõusid või vaadata, kuidas neid tehti. Esindatud olid ka erinevad mahetootjad, kelle vahel oli omamoodi võistlus. Valiti ikka ju selle aasta Parim Mahetoode ning Parim Mahetootja. Näe, Maalehest saad võitjatest rohkem lugeda.

Kolu kõrtsis oli aga mõnus simman. Väljas esines lõõtspillibänd, sees pakuti head ja paremat. Võtsime kartulit heeringaga ning maitsvaid metsaande. Pakuti ka hernesuppi ja ehedat mulgiputru. Jalg tatsus, suu matsus. Järgmine peatus – Nätsi tuulik. Tuulikuga oli võimalik tutvuda ka seestpoolt, aga sisse me ei hakanud minema, sest väljas toimus leivakoti kaalumine. Käis see nõnda, et nöör seoti ümber ühe jala ning siis pidid nööriga seotud jala üles tõstma ning tugevama jala peal kükke tegema nii, et maha ei kukuks. Tugevaim sai auhinna. Selleks olin mina – 30 kükki ühe jala peal. Aitäh Veski Matile maitsvate auhindade eest! Kuna ikkagi oli Eesti leiva päev ning pühendusega rukki auks, siis pidi kindlasti Köstriaseme talust läbi minema ning rehepeksu vaatama.

Mehed peksid, huvilised said proovida ning suveköögis valmis hüva roog. Hüvadel roogadel hõrgud lõhnad! Edasi läksime aga Härjapea tallu, kus valmis maitsev leib. Perenaised kütsid ahju, sõtkusid tainast ning muudkui valmistasid. Valminud leiba sai ka maitsta, oeh, leib on ikka hüva asi! Võimalik on leiba ka ise teha seal. Perenaised ütlesid, et vaadaku Vabaõhumuuseumi kodulehelt täpsemalt, millal järgmine leiva valmistamine toimub. Pidavat kestma terve nädalavahetuse, sest leivategemine võtabki nõnna palju aega. Mina ei tea, mis teil paanis, aga mina lähen küll leiba valmistama! Pärast läksime aga Sutlepa kabelisse vaatama leiva õnnistamist ning kuulasime Eesti Rahvusraamatukogu naiskoori. Vahvad traditsioonid ning ilusad laulud!

Talusid jagus igasse ilmakaarde, käisime neis kõigis ära. Väga huvitav oli näha, mis moodi inimesed vanasti elasid. Sängid olid kitsad ning vajadusel magati ka põrandal. Talus võis olla ka mitu peret koos. Siiski, kõik mahtusid ära, näiteks lapsed leidsid koha vanavanemate kaitsva selja taga. Erinevates Eesti piirkondades olid ka kultuurilised erinevused ja tegelikult on ka siiamaani.

Mida me varem ei teadnud, oli see, et kui muidu paljud talud olid seest tumedamad ja hämarad, siis Peipsivene talud olid valgusrikkad ning eredate värvidega. Sinist kasutati palju, sest vanausuliste järgi pidavat sinine tooma rikkust majja. Vanausulistel olid üldse omad kombed, näiteks külas käies joodi vett peost. Põnev!

Sepakojas sepp tagus tulist rauda ning meisterdas parajasti uut kirvest, aga ega me kauaks sinna ei jäänud. Kõrvalaias olid uudishimulikud lambad, kes vajasid paitamist ning perenaine lubas lambaid ka toita. Laste rõõmsad näod kiitsid selle heaks. Meie ka!

Igatahes, käidud oligi. Päev täis mõnusaid emotsioone ja rõõmu sellest, et inimesi ikka veel huvitab Eesti ajalugu ja maaelu tulevik. Traditsioone hoitakse elus ning pärandatakse ka loodetavasti edasi. Järgmised üritused juba üsna varsti, Mihklipäev 29. septembris ning Piiriveere sibule ja kala päev 2. oktoobril. Eks me kaeme perrä need üritused! Teie ka muidugi…

JÄTA OMA VASTUSES

Please enter your comment!
Please enter your name here