Mitu Mihklit Mihklipäeval üles tõstsid?

Mitu Mihklit Mihklipäeval üles tõstsid? Ei, mitte välgumihkleid, vaid ikka õigeid Mihkleid. Vanade traditsioonide järgi on Mihklipäeval kombeks Mihkleid üles tõsta. Kahjuks meie ühtegi Mihklit üles tõsta ei saanud, aga et kommetega ikka kursis olla, seadsime sammud Eesti Vabaõhumuuseumisse ning kaesime Mihklipäeva traditsioonid üle!

Ilm ei olnud küll nii soe kui eelmine kord, aga see ka arusaadav. Mihklipäevaga ju tähistatakse talveaja algust, sellele ka vastav ilm. Aga see sobis, sest sügis on meile alati meeldinud. Värvilised lehed, parajalt vihma ning sügisene värske lõhn toob alati meelde lapsepõlvemälestusi maal. Igatahes, hommikul olime kohal nagu viis kopikat. Koos meiega sisenes muuseumisse üpriski palju lapsi. Ikka väga palju, mis iseenesest on ju tore, et traditsioone tutvustatakse ka väiksematele. Eelmisest korrast olid rajad meile juba tuttavad, ehk teadsime enam-vähem, kus ja mis asub. Põikasime läbi Sassi-Jaani talust, vaatasime üle rehielamud ning siis juba läksime Köstriaseme tallu.

Millised need traditsioonid siis on?

Eelmine kord, Köstriaseme talu suveköögis, podises pajas rammus toit, sest meestele oli vaja korralik kõhutäis anda. Seekord aga värviti taimedega lõnga Vaadake, tehti selliseid teistsuguseid töid, sest Mihklipäev tähistas õuetööde lõppu. Mihklipäevaks pidi olema vili põllult koristatud ning juur- ja puuviljad keldrisse kogutud. Ainult kapsas võis veel mihkliööl jõudsasti kasvada, sest usuti, et kui sellele õhtul lõng ümber siduda, siis hommikuks kosub kapsapea sedavõrd, et lõng katkeb. Rehemaja ees tehti aga käsitööd – nahast tubakakotte ning kukruid. Käsitöö on alati olnud talupidamises olulisel kohal. Perenaised ja –tütred valmistasid majapidamisse vajalikke esemeid, riideid või niisama kaunistusi.

Härjapea talus just nägimegi. Talvine aeg naiste jaoks tähendas, et teha oli vaja lina- ja villatöid. Villast ja linast pidi valmima lõng ning lõngast kangas. Perenaine näitas külastajatele, kuidas ja milliste vahenditega vill lõngaks saab. Saalitoas käis agar meisterdamine – tehti kaunistusi ning näidati nõeltehnikas kudumist. Mäletan hästi neid vanaema kootud käpikuid ja villaseid sokke, mis talvel sooja andsid. Usun, et Teie ka!

Igal oinal on oma Mihklipäev!

Tänapäeval kasutame seda väljendit teistsugustes kontekstides, vanarahvale tähendas see aga lambaohverdust. Kui lammast ei olnud, siis ohverdati mõni lind. Tähtsal kohal oli, lisaks lambale, ka kuke ohverdamine. Kuke verega piserdati talliseinu ning loodeti head hobuseõnne. Vot sellised traditsioonid! Toidulaud olevat olnud alati rikkalik. Lambalihast valmistati vorste, praade või suppe. Kuie koolis topiti vorsti, et pererahvas saaks kõhtu täita. Vanadele eestlastele ei pruugi see protsess üllatav olla, aga nendele inglastele, kelle vahele me ennast seal pressisime, neile oli see väga lahe!

Jättes nüüd perenaised süüa valmistama, seadsime sammu Sepa talu poole. Sepapoisid tagusid ikka tulist rauda nagu neile kohane ning perenaine parajasti valmistas toas lastele looduslikest materjalidest vahvaid mänguasju. Tammetõrud olid peamiseks materjaliks, aga kes meist väiksena pole teinud tammetõrudest vahvaid asju!?

Prrrrr, tee vabaks! Mulle meeldib, et on võimalus sõita hobusevankriga. See kuidagi annab ehtsa maaelu või küla tunde. Muidugi, lastele meeldib see veel rohkem. Ega iga päev ei saa ju sõita hobusevankriga talude vahel!

Selline oli siis Mihklipäev. Meile meeldis, sest iga kord olles Vabaõhumuuseumis, on tunne nagu oleks väiksel mini-puhkusel looduses. Samas, seda see ju peaaegu ongi!

Järgmine üritus on juba pühapäeval – Piiriveere sibula ja kala päev! Kohal on laadalised ja loodame, et ka sügisene mõnus ilm.  Jälgige ka meie Facebooki, sest seal on rohkem pilte ning infot järgmisest tegemistest!

Kohtumiseni, sõbrad!

JÄTA OMA VASTUSES

Please enter your comment!
Please enter your name here