Sibula ja kala päev setude ning vanausuliste moodi!

Sibula ja kala päev setude ning vanausuliste moodi ehk külastasime taas oma lemmikut Eesti Vabaõhumuuseumi! Sibula ja kala päeval saime osa setude sügisesest suurest praasnikust, nimelt mihklipäeva kirmasest! Tutvustati setude ja vanausuliste aiandust ja kalapüüki, õpetatati hoidistama ja säilitama ning räägiti sügisestest piduroogadest.

Kuna teadsime, et teistes taludes jätkub töö vanaviisi, seadsime sammud otse Setu ja Peipsivene talude poole. Muusikat ja suminat oli juba kaugelt kuulda ning muidugi mõnusat suitsukala lõhna samuti. Laadakaupmehed ja –naised olid ennast mõnusalt sisseseadnud ning parimad palad olid müügiks. Tegime tiiru peale, et mida ja kus head müüakse. Tuli välja, et kõik oli hea, kuid igalt poolt ei hakanud ostma.

Mõtlesime, et võiks ennast kosutada, sest kodus hommikust ei söönud. Teadsime, et siin saab head ja paremat. Võtsime toobi koduõlu ja –kalja, selle kõrvale aga rammusa heeringaleiva ja lihapiruka. Koduõlu ja -kali olid väga mõnusa magusa maitsega. Istusime pingile, mis oli keset külavainu ning nautisime setu muusikat ja melu, tunne oli nagu oleks Võromaal, mitte pealinnas!

Tahaks öelda, et Viljandi paadimees, aga tegelikult muhe mees – Tanel Ing, kuid siiski Viljandist

Tanel näitas iga täistund, kuidas teha erinevat kala. Kell 1200 olime tema laua juures ja kuulasime ning vaatasime, kuidas saab teha merehaugist kalakotletti. Tutvustati kala, siis fileeriti ning keerati segu kokku. Kotleti retsepti nüüd enam peast ei mäleta, aga vist pandi sisse seapekki, kala, peterselli, soola, hakitud sibulat, kaks muna ning seesamiseemneid. Pane tähele, Tanel teeb toitu tunde järgi! Vooliti pallikesed ning paneeriti riivsaia-seesami purus ning pandi pannile. Rahvas paotas jutu sisse mõne tarkustera või mälestuse omast ajast, kuidas nemad kala on teinud. Igatahes muhe mees Tanel tegi väga maitsvad kalakotletid, seda kinnitasid meie ja kõik see rahvas, kes laua ümber ootas. Järgmisel täistunnil sai juba proovida kalasuppi. Ka see oli maitsemeeli paitav!

В час да по часику

Edasi läksime Setu talu lauta, kus Heiki Pärdi rääkis peipsivene ehitistest. Tutvustati majade ning külade eripärasid. Näiteks, mõned majad olid vendadega pooleks, planeering oli enamvähem identne. Ühel pool elas üks vend ja teisel pool teine. Samuti olevat olnud taluvärav iga peremehe uhkus! Poolepealt küll lahkusime, sest külavainul hakkas kõlama folklooriansambel Suprjadki, mille saatel mõned lõid keset platsi tantsu.

Muidugi ei saanud ju enne ära minna kui polnud proovinud ehtsat ja otse ahjust tulnud sibulapirukat Peipsivene talus ning loomulikult loputasime selle alla koos kuulsa sigurikohviga. Iga vanausuline teab, kuidas valmistada sigurikohvi. Kes ei tea, siis sigur on lihava juurikaga rohttaim. Aga sigurikohvi ei jooda ka niisama, ennem pannakse keele alla üks tükk keedusuhkrut. Pererahvas teadis rääkida, et kui hästi otsida, siis leiab ka meie poodidest seda! Mine vaata, äkki leiad ning saad Sinagi ära maitsta!

Nii nagu eelmised korradki, ei saanud ka seekord lahkuda tühjade kätega. Kaasa ostsime kilo küüslauku, kilo sibulat ja kilo kurki! Küüslauk ja sibul pidavat kevadeni kestma. Hiljem jäin mõtlema, et ei tea, kas oleks pidanud rohkem ostma? Igatahes oli jälle üks tore ja vahva päev õppides tundma Eesti kultuuri ja omapärasid. Soovitan ka Teilgi minna Eesti Vabaõhumuuseumisse, usun, et meeldib!

Aga järgmise korrani, sõbrad! Jälgi meid kindlasti ka Facebookis, lisame sinna pilte ja muudki põnevat!

1 kommentaar

JÄTA OMA VASTUSES

Please enter your comment!
Please enter your name here